Maadlus ajaloo sissejuhatus

Maadlusspordi ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Esimesed maadlemise alged tekkisid juba ürgajal. Võitluses olemasolu eest olid ürgaja inimesel esmaste või isegi ainukeste vahenditena kasutada vaid oma käed ja jalad, seda nii kaitseks kui ka ründamiseks. Nii arenes välja omapärane võtete sooritamise tehnika, millel oli esialgu küll sõjalis-rakenduslik iseloom. Hiljem hakati neid võtteid demonstreerima aga mitmesugustel võistlusmängudel ja pidustustel, arenesid välja mitmesugused sportliku maadluse vormid ja viisid: vöövõitlus, sülitsimaadlus, vabamaadlus jne. Antiikaja olümpiamängude kavva võeti maadlus (seda küll koos viievõistlusega) esmakordselt juba 18. mängudel, s.o 708. aastal eKr.

Keskajal levis laatadel ja teistel rahvakogunemistel elukutseliste jõumeeste maadlus, kus kutsuti ka vastaseid rahva hulgast. Keskaja maadlus oli sageli vägivaldne, põhines jõu kasutamisel. Sageli lõppes võistlus eluaegse vigastuse või koguni surmaga. Seetõttu võeti XVI sajandil kasutusele võistlusmäärused, kus olid rangelt keelatud kõik valu- ja vigastusi tekitavad võtted. Aastatel 1857–1874 ilmusid trükis esimesed maadlusõpikud, tekkisid esimesed asjaarmastajate klubid ja jõumeeste seltsid. Kuna tol ajal polnud maadlus mõeldav ilma tõstespordita, harrastati neis klubides ja seltsides mõlemaid alasid. Tol ajal Eestimaal kuulsust kogunud jõumeestest tuleks nimetada Juhan Pastakut (1857–1919) Tartumaalt, Tõnis Ervinit (1863–1906) Läänemaalt ja Pärnumaal 1865. a sündinud ning Tartus pagariks õppinud Tõnis Miili, kes jäi kaduma kodusõjakeerises Venemaal.

Eesti maadlus ajalugu

Kaasaaegse maadluse ajaloo alguseks Eestis loetakse 1888. aastat, mil Saksamaalt kodumaale naasnud ja sealsete harjutamismeetoditega tutvunud Gustav Boesberg (1867–1922) alustas süstemaatiliste maadlustreeningutega oma korteris Tallinnas. Kuna Eesti raskejõustiku isaks peetava Boesbergi korter jäi peagi treeninguteks kitsaks, üüriti uus ruum Maneeži tänavale nn Linda aita. See ruum oli küll ilma akendeta, kuid seal harjutas 1894. aastal
süstemaatiliselt juba üle 20 maadleja, nende hulgas oli mitmeid andekaid sportlasi. Peagi sai “Linda aidas” tegutsenud raskejõustikuringist ametlikult registreeritud Tallinna Vabatahtlik Atleetide Klubi. 1893. aastal astus klubi liikmeks Tallinna reaalkooli õpilane Georg Lurich, 1895. aastal Georg Hackenschmidt, kes oli äsja Tartust Tallinna kolinud ja 1897. aastal ka Aleksander Aberg. Tallinna Vabatahtlik Atleetide Klubi tegutses peaaegu 20 aastat. Atleetide klubi treeneritest-juhtidest paistsid silma Adolf Andruskevitš ja hiljem ka Mart Liiv. XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul domineeris Eestis ja ka kogu maailmas professionaalne sport. Tolle aja tingimustes oli majandusliku kindlustamatuse tõttu professionaalsus sportlasele ainsaks teeks tippu. Seda teed läks enamik silmapaistvaid maadlejaid. Amatöörmaadlus oli tol ajal eeskätt professionaalide taimelavaks. Elukutseliste maadlejate ajajärk Eestis kestis paarkümmend aastat.

Plahvatusliku organiseerimishoo omandas maadlus Eestis aastatel 1897 ja 1989, mil Georg Lurich pikalt ja võidurikkalt Venemaa reisilt naasnuna Eestis oma tuntud võistlusturnee korraldas. Ta esines Tartus, Valgas, Viljandis, Pärnus, Haapsalus, Rakveres, Narvas, Raplas ja ka oma sünnikohas Väike-Maarjas. Kõikjal, kus ta esines, lõi ta oma maadluskunstiga rahva kihama, tema kõnesid sportimisest ja karskusest kuulati suure tähelepanuga.
Lurichi-nimelisi klubisid ja ringe tekkis mitte üksnes Eestis, neid loodi ka Saksamaale ja isegi Ameerikasse.

Noori ja tugevaid mehi sirgus Eestis nagu seeni pärast vihma. Algul tegutseti muidugi amatööridena, kel aga tiivad vähegi kandsid, läks üle elukutseliste leeri. See oli elukutseliste ajastu. Seda ajastut sümboliseeris meie kaasaegsetele kaua Gustav Vahar (Vaher), kelle eludaatumid on 1879–1966. Ta oli esimestel G. Lurichi mälestusvõistlustel alati pealtvaatajana kohal ja teadustaja ei jätnud kunagi teatamata, et pealtvaatajate hulgas viibib ka sajandialguse elukutseliste maailmameister Gustav Vahar.

Eraldi raamatuid on kirjutatud aga selle ajastu kolmest kuulsaimast eestlasest Georg Lurichist, Georg Hackenschmidtist ja Aleksander Abergist. Nende eluteed lõppesid kaugel kodumaast ja nad kõik puhkavad kahjuks võõramaa mullas. Raske on anda objektiivset hinnangut, kes oli neist tugevaim. Sellele vastuse saamiseks on otstarbekas kasutada G. Hackenschmidti “valemit”, mille ta avaldas 1902. aastal ühes Saksa spordilehes. Ta kirjutas, et jätab Lurichi sõpradele õiguse pidada paremaks teda, minu sõpradele aga jäägu õigus pidada paremaks mind. See “valem” on võrdsete vastaste puhul rakendatav ka tänapäeval.