Tihti arvatakse, et kui oled midagi loonud, siis see jääb püsima iseenesest või ettevõtmise enda inertsist. Näiteks, kui oled rajanud klubi, kus kümned lapsed saavad treenida ja kasvada, kui oled aidanud mõnel väikesel spordil suureks saada, siis see tunne, et kõik loodu jääb igavesti alles, võidakse üsna kiiresti ära lõhkuda. Iga treeningsaal, iga meistriliiga klubi, iga kogukonda ühendav algatus on habras. Nende edu sõltub inimestest – nii neist, kes ise igapäevaselt tööd rügavad, kui neist, kes istuvad laua taga ja otsustavad, kelle töö on väärt toetamist ja kelle oma mitte.

Raplas on korvpall. Sellest sai kogukonda ühendav nähtus – midagi, mille üle kohalikud uhkust tunnevad ja mille nimel koos pingutavad. Jaak Karp vedas seda ala nii, et iga mäng tõi saali 300-400 inimest, tähtsatel hetkedel kogunes saali ligi 20% linna elanikest. Rapla kui korvpallipealinna nimi levis üle Eesti. Kohalik klubi suutis aastate jooksul luua süsteemi, mis andis noortele arenguvõimalusi ja tõi linna tippkorvpalli. Sealne meeskond mängis meistriliigas, suurendades linna tuntust ja mainet. Paraku sai eestvedaja motivatsioon otsa siis, kui kohalik omavalitsus vähendas oluliselt toetusi. Võin kihla vedada, et tulevaste valimiste ajal lubavad kõik valituks saada soovivad poliitikud seal kohaliku korvpalli taaselustamist.

Kui toetusest otsustatakse lihtsalt loobuda ja raha kümnete tuhandete kaupa kärpida, siis ongi lõpp. Viiekohaliste summade kadumine tähendab, et meistriliiga meeskonda enam pole. Kuid küsimus pole ainult spordi toetamises. Küsimus on kogukonna hinges ja selles, kuidas me oma inimesi väärtustame.

Rapla pole kahjuks ainus näide, kus kogukonna töö nulliti ära kohaliku omavalitsuse poolt – Viljandis on lugu veelgi drastilisem. Viljandi näitel tehti Eesti maadlusele poolnelson, mis on võte, et oma vastane ootamatult selili keerata. Linn andis algselt maadlusklubile sümboolse hinna eest üürile ruumid. Endine pangahoone oli linnale tüliks ja nad ei teadnud, mida sellega peale hakata. Sinna panustasid klubilised suuresti nii enda aega ja energiat kui ka sponsorite raha. Viimast süstiti sinna üle 100 000 euro. Nüüd otsustati ruumid maadlusklubilt ära võtta, et sinna noortekeskus rajada. Ei lugenud see, et klubist oli saanud omamoodi kompetentsikeskus, ega ka see, et mitmed inimesed sidusid oma igapäevaelu Viljandi linnaga just sel põhjusel. Kuhu maadlejad edasi lähevad, see ei huvita kedagi…

Linna või valla volikogu võimuses on otsustada, kas nullida ära täielikult kogukonna tehtud töö või hoopis aidata sellel kasvada ja kesta. Seepärast ei tohi ühtegi head asja – olgu see maadlusklubi, korvpallimeeskond või ükskõik milline muu kogukondlik ettevõtmine – võtta iseenesest mõistetavana. Selleks, et need asjad püsiksid, peavad ka tegijad ise mõtlema, kes istub otsustamise juures ja kelle inimene valib oma investeeringuid valvama.

Olen toetanud sporti nii eraisikuna kui ettevõtte kaudu väga palju. Minu oma kodukandis Kehtnas on maadlusklubi 40 lapsega, kus tegutseb kaks litsentsiga treenerit. Vallalt saab klubi toetust 162 eurot kuus, kuid ainuüksi palgakulu moodustab 2300 eurot. Ma ei kurda, sest ma tean, miks ma seda teen – ma tean, mida see lastele tähendab. Kuid tänaseks tean ka seda, et ei saa eeldada, et see kõik kestab edasi vaid tegijate õhinast. Kardan, et ühel hetkel võib mõni volikogu või vallavalitsuse otsus ka seal kõik pea peale keerata.

Loo moraal – vali oma esindajaid hoolikalt. Kui ise ei saa tegeleda, siis leia vähemalt keegi, keda sa usaldad. Keegi, kes saab aru, et rulapark ei asenda treenerit. Et rulaplatsil hängimine ei ole päris treening. Et kogukonda ühendavad inimesed väärivad rohkemat kui formaalset tänukirja. Kõik ei pea tekki muidugi enda poole rebima. Aga igaüks peaks seisma selle eest, et need, kes loovad, ei jääks üksi. Kui sa oled ise midagi loonud, siis ole ise kohal või proovi kohal olla läbi enda esindaja – tee ennast nähtavaks, käi ja räägi inimestega. Ka klubid ise peavad pingutama, et olla pildis nii, et valitsejad teaks, kes sa oled ja millega tegeled.